Kui ma 1998. aasta augustis väikeses Lõuna-Norra külas Tonstadis Sirdal VGS lõpuklassis esimesse koolitundi läksin, oskasin norra keeles öelda vaid: „Jeg heter Krista. Jeg kommer fra Estland.“ Kohe esimeses tunnis aga kirjutasin usinasti tahvlilt maha kõik, mis seal kirjas oli. Õpetaja küsimuse peale, miks ma seda teen, kui ma mitte tuhkagi aru ei saa, vastasin, et küll ma hiljem kodus tõlgin. Nii tegingi alguses iga päev – koolis kribasin kõik tahvlilt maha ja hiljem kodus püüdsin selle endale arusaadavaks teha. Kirjutasin pidevalt võõraid sõnu välja ja minu koolilaual oli seetõttu alalõpmata palju sõnu täis pabereid. Ajapikku hakkasid tihedamini korduvad sõnad meelde jääma. Ja nii hakkas keel tasapisi mõistetavamaks muutuma.
Jõuludeks sain juba enam-vähem norra keeles hakkama. Abiks oli ka hea sõbranna, kes kunagi ei läinud kergema vastupanu teed ega öelnud arusaamatut sõna inglise keeles, vaid seletas aeglaselt ja selgelt norra keeles. Väga palju aitas kohalike ajalehtede lugemine, pidev püüd end koolitöödes norra keeles selgeks teha ja muidugi sõbrad, kellega tahtsin ikka nende keeles suhelda.
Aga keele õppimine on pikk ja pidev protsess. Kuigi olen aasta aega Norras elanud, õppinud mitu head aastat Tartu Ülikoolis norra filoloogiat, kuulanud pikki norrakeelseid loenguid, lugenud paljusid norrakeelseid raamatuid, kirjutanud 40 lehekülge bakalaureuse tööd norra keeles, jutustanud lugematuid kordi turistidele norra keeles meie maast ja ajaloost, õpetanud seda keelt teistele ja tõlkinud isegi ühe norrakeelse raamatu eesti keelde, tunnetan ikka aeg-ajalt selle teekonna lõputust. Keeleõppe protsess on pikk, kuid põnev – mida rohkem õpid, seda põnevamaks läheb.
Ühine minuga sel põneval teekonnal! Aitan Sul leida õige raja, mida mööda minema hakata, sest ma olen ise sellelt teelahkmelt kunagi alustanud!
Norsk er gøy!
